Aastal 1509 oli Eestis tünni soolalõhe hind 6 marka, tünnil heeringal aga 18 marka. Kaupmeeste võlaraamatuist ilmneb, et hinnast hoolimata oli soolaheeringas juba keskajal maarahva toidulaual. Nüüdsel ajal on lõhe hinna poolest soolaheeringast üle. Siiski on tore, et heeringas pole eestlaste traditsiooniliselt pidulaualt senini kadunud. Tavaliselt serveeritakse heeringat madalal vaagnal, mis ühele heeringasõbrale raskeks katsumuseks võib olla. Kas õnnestub heeringavaagen oma taldrikuni sel moel toimetada, et võõrustaja lumivalge laudlina hapukoorekastmest puutumata jääb? Kas serveerimiskahvel püsib vaagna kitsukesel serval või vajub kogu täiega heeringatükkide vahele? Vaagna tõstmisel on praktiliselt võimatu vältida sõrmede sattumist garneeringusse jne.

Et kõiki neid ebamugavusi vältida, pakun siinkohal välja serveerimisnõu heeringale, mis erineb harjumuspärasest vaagnast. Et heeringas kõigi oma lisanditega kenasti nõus püsiks, on anum vaagnast sügavam ja sissepoole kaarduva servaga. Serveerimiskahvlile on olemas oma „pesa”. Et heeringas teiste roogade vahelt silma paistaks ja laualt hästi kätte võetav oleks, on nõul kolm jalakest. Suurematele ja väiksematele soolaheeringasõpradele on nõusid saadaval mitmes erinevas suuruses. Autor lubab neid anumaid hea fantaasia korral ka muude toitude serveerimiseks kasutada :-)